Kolmapäevase hommiku esimene emotsioon - jeiii! sest niisama nalja pärast pangakontole sisse logides avastasin, et Eesti riik on aru saanud, et ma olin suval ka täieõiguslik üliõpilane ja nende eest ka raha kandnud, nii et mõni tonn nagu maast leitud:)
See omakorda pani mind mõtlema, et äkki tõesti saaks liikumisvahendi muretseda. Praegu on kõige mõeldavam variant roller, mis maksaks mingi alates 350-st naelast, pluss mingi 160 aastase kindlustuse peale (äkki saaks seda ka pooleks teha, see oleks parem, peab uurima...). ehk siis investeering ca 500 naela, mis on 10 000 krooni. kui arvestada, et mingi eriti väikese koormusega töö eest saaks, ütleme, 4000-5000 eeku kuus, siis see ju tasuks ära? Eksju? Sest kui lähima asustatud punktini (sh bussipeatus) on 5 km, siis ilma transpordivahendita ei saa ju tööd otsida...
Kuigi, muidugi, kogu seda kümmet tonni mul ikka ei ole. Aga siis peaks uurima, palju sõiduriiete ja kiivri siia saatmine maksaks. Riided peaks sõitmiseks korralikud olema, sest kuigi siin miinuskraade on suhteliselt harva, siis sajab tihti ja suht jahe on ikka. Ma arvan, et enamuse talvest kannatab sõita vabalt, kui korralikult sisse pakkida ja eriti kui arvestada, et sõita on enamasti vaja mingi 10-15 kiltsaseid otsi. Ma olen juba täitsa põnevil, liikumisvahendi omamine oleks niii tore!!
Nii, aga hobustest ka. Kuigi mul oli täna vaba päev, tegi Derek mulle ja Aliale tunni sellest, kuidas teha join up-i. Join up on ühe ameeriklase leiutatud harjutus hobusega, mis põhineb sellele, et kui karjas kõrgemal positsioonil olevale hobusele miski teise käitumise juures ei meeldi, ajab ta seda umbes mõnisada meetrit eemale ja siis laseb tagasi tulla. Selleks tuleb hobust (reeglina ümmarguses aedikus) ka umbes mõnesaja meetri jagu jooksmas hoida ja kui ta hakkab teatud märke näitama (jälgib sind ja tahab nagu sissepoole tulla ja paneb pea alla või matsutab ja limpsib huuli), siis seisma jääda ja hobune tuleb peale seda ise su juurde ja käib ilma nöörita järgi. Ja siis ta järelikult aktsepteerib, et sa oled boss ja pealegi veel mõistlik boss, sest ajasid teda natuke liikuma ja siis paraja distantsi järel enam ei ajanud ja olid sõbralik.
Kõigepealt me harjutasime ilma hobuseta – nagu Derek tavaliselt ikka laseb asju harjutada – üksteise peal. Nii et kõigepealt olin mina hobune ja Alia harjutas ja siis oli Alia hobune ja mina harjutasin.
Kusjuures see kehakeel, mis hobuste peal töötab, töötab tegelikult inimeste peal ka. Ehk kui sa mängid hobust ja teine sind „jooksutab“, siis sa tunnetad instinktiivselt ära, kuidas see, mis sa teed, hobusele võiks mõjuda. Kõlab kummaliselt, aga tõesti on tunda, et teatud asjade peale tahaks eemale minna ja teatud asjade peale võiks täitsa lähemale tulla. Kui Derek õpetas, kuidas hobust talutama peaks, siis me tegime ka kõigepealt nii, et üks hoidis nööri otsast ja oli hobune, teine oli inimene. Ja see, kui kõvasti ja millal on efektiivne nöörist sikutada ja miks, sai nii selgemaks küll, kui koguaeg ise nööri inimesepoolses otsas olles.
Kõrvaltvaadates on kogu see join-up värk täiesti uskumatu. Kõigepealt ajab inimene hobust jooksma, mitte hirmuga ja kihutama, vaid lihtsalt, pigem siukest kiiremapoolset traavi. Tuleb teha ka paar suunamuutust. Ehk siis, inimene kargab, hüppab ja vehib nööriga aia keskel, hobune jookseb ringi. Ja kui inimene seisma jääb õigel hetkel ja selja hobuse poole pöörab, jääb hobune ka seisma, enamasti mõtleb natuke ja läheb kõnnib inimese juurde. Täitsa ise tuleb, keegi ei sunni, sikuta ega aja. Ja kui siis talle korraks pai teha ja minema kõndida, siis ta tuleb järgi, jääb seisma, pöörab jne. Ilma nöörita. Kõrvalt vaadates on kusjuures veel eriti näha, et hobune on rahulik, rõõmus ja lõdvestunud, ise hobuse juures olles mina seda nii hästi aru ei saanudki.
Peaks sellest millalgi veel kirjutama, eks näis kunas grafomaania peale tuleb, aga praegu vist ei ole ja netiga on jama ka;)
No comments:
Post a Comment