Täna oli ratsatrenn üle pika aja. olen püüdnud vahepea ka iseseisvalt ratsutamas käia, aga kohe kuidagi ei ole jõudnud, iga päev on midagi ette tulnud või olen ise liiga väss olnud. Külm on kah, tubli 6 miinust täna... Ilmateade lubab, et jääb miinustesse ikka üsna pikaks ajaks, ma ei taha teadagi, mis mu tsikli jahutussüsteem teeb... Aga see selleks, räägime sellest, mille jaoks ma tegelikult siin olen - hobustest.

Rääkisime täna Derekiga pikalt mõtlemisest ja selle tähtsusest ratsutamises.

"Even if we say that the hand is the primary aid, we could almost say that actually the mind is the primary aid." - tsitaat tänasest Derekilt.

On tähtis küll, kurat. Oi kui tähtis on. Ja üks aspektidest on just nimelt see, mida mina kogu aeg teen, et ma nagu kuskil ajusopis tunnentan küll, kuidas oleks õige, aga teen ikka mingeid totraid vigu. Ja ma olen alati arvanud, et see on mingi minu kiiks, aga täna Derek hakkas just sellst asjast rääkima ja ütles, et need inimesed, kes neid ajusopis teatud asju tegelikult ellu viivad kah, et need ongi head ratsutajad. Ma hakkan seda nüüd proovima.

ja sauti rääkisime sellest, kuidas märguanded peavad olema väga kiried ja kerged. Ja kui ei tööta, siis tasub pigem stekiga koputada kui märguannet muudkui venitada ja pinget suurendada, sest siis on tõenäoline, et järgmine kord töötab kergem märguanne. ja eriti sellele praegu tagasi mõeldes mullet undub, et see ongi võtmeks hästi kergetele märguannetele reageerivate hobuste juurde. Sest märguannet suurendada järjest, siis reageerib ta suuremale märguandele. Kui aga stekiga koputada (mitte peksta, ma olen enda jala peal mitu korda järgi proovinud, nii nagu ma siin hobuse peal stekki kasutan, ja noh, no ei ole valus. natuke ebameeldiv võibolla), siis hobune reageerib põhimõtteliselt ikkagi kergele märguandele, aga meeldetuletuse peale.

Ma tahan rohkem ratsutada, tuleb ennast lihtsalt rohkem kokku võtta ja iga võimalust kasutada, isegi kui on segavaid asjaolusid. Näiteks külm või väsimus või muud jama.

Eile oli meil siin ka hobuste massaaži kursus, millest me saime 10 naela eest osa võtta. Ühepäevase kursuse hind muidu on mingi 95 naela (..kirves, onju...). Aga täitsa vahva oli, õppisime hobuse lihaseid kõigepealt natukene ja siis natuke massaažitehnikaid ja lõouks proovisime hobuste peal ka. tulemus oli imekspandav. meie Maryga harjutasime Chloe peal, kes on muidu suhteliselt selline rabelev ja ebamugavalt tundub tundvat ennast inimeste juures. Aga kui teda masseerisime, siis ta seisis seal silmad vidukil ja haigutas vahepeal ja... raske on kirjeldada ja mulle tundub, et kaks kuud tagasi ma poleks isegi eriti vahest aru saanud, aga talle tõesti meeldis.

Sellega seoses tuleb meelde, et lugesin Grete blogist ennist, et tema usub, et on hobuseid, kes tõesti naudivad inimesega koos olemist. Jällegi, enne siia tulekut ma ei uskunud seda mitte karvavõrdki, sest ma uskusin ja olin näinud hobuseid ahistavaid jobusid, kes ise kah arvasid, et hobune naudib nt trenne aga tegelikult ei saanud ta seda mitte kuidagi teha. aga nüüd ma tegelikult ka usun, et igasugune inimsega koos tegemine ei pea mitte olema hobusele ebameeldiv. kuigi ma ikkagi usun, et vähemalt selles ulatuses, mida ma Eestis näinud olen, 90% hobustest ei naudi seda. On erandeid. Aga vähe. Aga siin olen näinud rohkem erandeid ja tegelikult ka arvan nüüd, et ratsutamine ja muu inimesevärk võib olla hobusele mitte üksnes neutraalsed vaid ka suisa plussiga :) Mis on ju tore.

Ja tegelikult võib juba ainult selliste asjade pärast öelda, et siiatulek on seda väärt olnud. Jehuuu!

Derek andis mulle ühe raamatu ka lugeda. Mitte isegi hobustest, vaid mõtlemisest. Eks näis.

Ah jaa, appdeiti ka natuke. otsustasin ikka siia jääda. Kui on külm ja jube, siis saan tsikli asemel minna tööle Jo ja Dereki autoga, pean tegema ainult kindlustuse. Millega on pahasti, sest kindlustusfirma arvutisüsteemid on katki ja nad pole suutnud mulle viimase 4 päeva jooksul poliisi teha. Loodame, et homme hommikul teevad, sest homme kella 4-ks pean mäkis olema. nii et pöidlad pihku!