Nii tänase trenni peamine märksõna ratsutamise koha pealt oli üleskutse paremini ja rohkem iseseisvalt ratsutada. Ja enesekindlamalt ja julgemalt. Selle koha pealt on mul tõesti hea tunne ja homme hakkan pihta.

Tegelikult koosnes tänane tund suuresti sellest, et istusin jälle Charlie seljas ja kuulasin Dereki juttu. Kuid seekord osalesin ise ka rohkem, sest tõstatasin küsimuse - miks ma pole rohkem tunde saanud. mnjah, ei teagi, mis selle jutu tulemus oli. Äkki tõdemus, et Derek on väga hea teema kõrvale juhtija ja vaidleja? Igal juhul tema jutu point oli siis selles, et ongi hea, kui me üksinda harjutame, sest see teeb meie ratsutamise kokkuvõttes tegelikult paremaks. Ehh. Ei teagi, kas ta tõesti mõtles seda nii või oli see tema katse mind rahustada, sest ta ei ole aega rohkem trenne anda või kombinatsioon mõlemast või mis iganes.

Aga ratsutamise poole pealt sain juurde küll. Peamiselt põhimõtteliselt seda, et kui märguanne ei tööta, siis võib julgemalt stekiga koputada või kergelt ratsmega vibreerida. Ja mida täpsemalt iseseisvalt ratsutades teha ja kuidas.

Ja praegu jälle üldse ei suuda mõtteid koguda. Igal juhul tuleb võtta praegust olukorda päev korraga ja vaadata, mis saab. Ilmselt ma ikkagi siit kuskile niipea minema ei hakka, kuigi ka see mõte on mul juba peast läbi käinud. Aga eks näis.

Kaks ja pool kuud juba seljataga ka, see on tegelikult pikka aeg. Kuigi üldse ei tundu nii. Küll aga tundub mulle, et kui ma tõesti tahan hobustega edaspidi ka tegeleda, siis see ei jää mu ainukeseks välismaakäiguks. Laias maailmas on lihtsalt NII palju head ja toredat teadmist, mille olemasolust mul Eestis olles õrna aimugi ei olnud ja mida ma kõike tahaks lihtsalt endasse imeda. Ma tõesti ei tea Eestis eriti kedagi, kelle käest õppida ja kes tahaks õpetada. Kui keegi teine teab, andke aga teada.

Aga oi kuidas tahaks praegu võimalust kas üheks õhtuks või päevaks või nädalavahetuseks või nädalaks koju või kuskile oma inimeste sekka sõita. Aega saaks siin isegi sättida, no aga no ei ole raha lennupiletite jaoks praegu. Ja ega see tegelikult ära ei tasuks ka. Nii et supeluks oleks, kui oleks see koht näiteks Eestis :D Kuigi samas tuleb tõele au anda, et omast kultuurist teise kultuuri korraks minek on ka seda väärt olnud. Ma tõesti arvan, et see on jube hea kogemus minu jaoks igal juhul.