Sandfire roadhouse

on neljapäev, 26. juuli (aeg lendab ikka ülikiirelt) ja oleme Tennoga Sandfire nimelises teeäärses bensukas-söögikohas-motellis. Ootame, et traktorid jõuaksid siia, siis saame trimmerdades tagasi liikuda.

Roadhouse'i juures pargib suur heina vedav maanteerong.

Selle on endale mõnusaks õrreks võtnud kohalik paabulinnuparv. Tsillisid seal tükk aega kambakesi ja nokkisid heina.

Kuni lõpuks lendasid bensuka katusele. Ilusad.

Eile käisime Broome'is, mis on pärlikasvatuste ja kuurortide linn. Suvel (kui on turistide jaoks liiga kuum) elab seal u 14 000 inimest, suvel tõuseb elanike arv koos turistidega neljakümne tuhandeni.

Uudistasime pärlipoes ka keesid ja kõrvarõngaid. Odavaima käevõru oleks saanud 680 dollariga, enamus väiksemaid asju jöid aga kahe kuni viie tuhande kanti. Korralikud pärlitest kaelakeed maksida aga kümme-kakskümmend tuhat dollarit. Olid ilusad küll, aga hirmkallid ikka!

Käisime ookeanis ujumas, oli väga lõbus sõna otseses mõttes lainetes hullata. Ujuda eriti ei saanud, iga minuti tagant või umbes nii tulid suhteliselt suured lained. Hüppasime ja sukeldusime siis seal. Rand oli ülimõnus puhas liiv, ja sügavaks läks ka täpselt parasjagu, mitte liiga kiiresti ega mitte liiga aeglaselt. Rahvast oli mõnusalt vähe ja vee äärde sai mugavalt sõita otse autoga - nii oli täitsa lubatud.

Mõned ohud on rannas ka - mõnikord võivad sinna tulla merekrokodillid või siis väikesed kõrvetavad meduusid. Kohalik ohutusorganisatsioon patrullib iga päev ringi ja kui märkavad krokusid või meduuse, siis pannakse rand suplejatele kinni.

Great Northern Highway ja selle Auski - Port Hedland lõigu eripärad

(Tegelikult kirjutasin selle posti kokku paar päeva tagasi, aga nüüd alles jõuan viimistleda ja üles panna).

On reede, 20. juuli ning täna lõpetasime niitmise Great Northern Highway nimelise tee Auski ja Port Hedlandi vahelisel lõigul. Tahan rääkida siinsest natuke erilisest liiklusest.

Tavalist sõiduautot näeb heal juhul päevas kord või kaks. Tundub, et nii labase asjaga, nagu tavaauto, siiakanti asja ei ole. Liiklus on aga tihe ja koosneb maaki ja muud vedavatest maanteerongidest, kaevandustöötajate väikestest kastikatest ja maasturitest matkaelamutega.

Veokeid on palju, sest sellele lõigule jääb mitmeid väikeseid (suhteliselt väikeseid, eksole) kaevandusi, millel ei ole oma raudteed sadamasse. Seal veetakse maaki Port Hedlandi "maanteerongide" ehk ülipikkade rekkatega. Igal rekkal on 4 suurt või 7 väiksemat järelkäru, millesse mahub sama palju maaki, kui ühte rongivagunisse.

Veokite kogupikkus on 60 meetrit ja kabiinid on nii kõrged, et sinna sisse ronimiseks läheb kindlasti vaja korralikku redelit!

Välja näevad nad sellised:

Raske oli ühte autorongi pildile saada, sest nad on nii pikad ja lasevad 100 km tunnis, nii et ikka kas ei mahtunud kõik haagised korraga ära või oli rong juba pildistamise hetkeks möödas. Seega tegin mitmest pildist animatsiooni.
Müra ja tuul, mida need elukad tekitavad, on korralikud. Aga ma olen nendega juba nii harjunud, et kui läheb mööda 1 treileriga rekka, oleks nagu midagi puudu...

Kaevurid sõidavad kõik selliste autodega:

Neil peavad olema alati:
 - Väike punane pika varrega lipuke katusel, et kaevanduse territooriumis suured kopad ja kallurautod pisikest vastikat üldse näeksid
 - helkurtaustaga eraldusnumber küljel, et oleks jälle kaevanduses teada, kellega tegu
 - kollane vilkur katusel, mida nad ka ilmselt töö käidus kasutavad.


Ning viimasena, kohalikud turistid ei lahku kodust ilma vagunelamuta:

Kes siis hotellis elab või rahvuspargis telgib - ikka peab oma maja kaasas olema! Neid on nii pisikesi kui ka ülisuuri. Mõned on eriliselt kõrgete ratastega ning mõeldud offroadimiseks, et ka keerulisematesse kohtadesse oma majakesega pääseks.

Reede, 13. juuli. Oleme teel Port Hedlandi poole

Oleme Karijini rahvuspargist nüüd liikumas põhja poole, Port Hedlandi linna. Sinna on veel umbes 220 kilomeetrit – arvatavasti 10 päeva.

Sellepärast praegu pikka kirjutamist, mis ka illustratsioone nõuaks, ette ei võta. Muidu jääb jälle avaldamata. Seega seekord ilma piltideta!

Tee ääres on jälle lehmi – siinsed tunduvad olevat ümaramad ja läikivama karvaga, kui nende liigikaaslased Tom Price’i ja Paraburdoo kandis. Siin on taimestikus ka rohkem näha erinevaid heina moodi liike ja vähem spinifexi, nii et neil on ilmselt parem ninaesine.

Alustame nüüd tihtipeale tööd hommikul vara koos traktoritega. Kui ärgata veidi peale kuut, näeb päikesetõusu. See on iga päev veidi erinev, aga kipub olema nii, et pilvedega on huvitavam ja ilusam. Minu jaoks on aga iga päikesetõus eriline, sest tavaelus ma nii vara üles tõusma ei kipu ning ega linnas sellist head avarat vaadet ei olegi.

Viimastel päevadel on ilmad läinud soojemaks – päeval on korralikult palav ja ka öösel ei lange temperatuur enam nii madalale. Meil termomeetrit ei ole, aga tunde järgi päeval ulatub ehk 30 kraadi ligi ja öösel jääb 10-13 kanti. Ma magan ikka oma neljakordse tekikuhja all, aga nüüd enam kampsunit ja retuuse teki alla selga panema ei pea 😊

Minu siinsel lemmikkruusil tuli sang küljest ära, sellepärast ostsin endale uue tassi – Garfieldiga! Tassi ühel poolel on kurja Garfieldi pilt - "before caffeine" - ja teisel pool rõõmus Garfield "after caffeine". Supernunnu, onju 😉

Vahepeal oleme teinud nii mõndagi põnevat, millest võiks kirjutada ja pilte panna. Olen tegelikult võlgu ka ühe Karijini rahvuspargist rääkiva postituse – tekst on ammu valmis, aga just piltide valimine ja üles laadimine võtab aega. Kui internet on kehva (nagu siin tihti juhtub), siis just piltide panek võtab hirmkaua...

Mainin kiirelt, et käisime vahepeal Newmani linna „eluallika“ ehk Whaleback’i mäe rauakaevanduses ekskursioonil. Nägime, kuidas seal, kus vanasti oli mägi, on nüüd alles ainult natuke mäeservi ja keskel on suur auk. Augu põhi on umbes 150 meetrit madalamal mäe algsest tipust. Töö käib kaevanduses ööpäev läbi ja maak veetakse 280-vaguniliste rongidega Port Hedlandi (sinnasamma, kuhu me ka teel oleme). Materjali tassivad ringi hiigelsuured kallurid, mille üksainus rehv maksab 40 000 dollarit ja mis tunnis võtavad mitusada liitrit diislit. Siinsetes kaevanduslinnades on neid vanu kallureid päris palju vaatamiseks välja ka pandud, alguses võttis suu ammuli küll, kui ainuüksi ratta läbimõõt on suurem kui inimene. Aga nüüd oleme juba suht harjunud nendega.

Aega-ajalt transporditakse kallureid mööda maanteed rekkatega ühest kaevandusest teise või viiakse remonti. Kuna kallur on 8 meetrit lai ja võtab enda alla sõidutee mõlemad suunad, siis on neil rekkatel kaasas saateautod, mis sõidavad vilkuritega vastassuunas ja sunnivad vastu tulevad autod tee äärde tõmbama. Sellist konvoid nähes võttis esialgu küll kõhedaks. Mõnikord on rekka peal ainult kalluri kast, mis siis tuules kõigub seal – ise kaheksa meetrit lai...

Matk Mt Bruce otsa

Meil oli Tennoga üks eriti lühike tööpäev, kus pidime tegema ainult umbes 12 kilomeetrit väga väheste taimedega teed. Saime selle üheteistkümneks valmis ja mõtlesime, et mis edasi teha.

Lähedal oli Lääne-Austraalia kõrguselt teine mägi Mt Bruce, mis on 1234 meetrit kõrge. Üles läheb 10 km pikkune matkarada, mida mööda üles ronimine võtab paar tundi. Kuigi varasematest tööpäevadest oli veidi väsimus, otsustasime siiski minna.

Alustasime kaheteist ajal, mis on üldiselt matka alustamiseks halb aeg, sest on just päeva kõige kuumemad tunnid. See päev õnneks ei olnud aga väga palav, seega ei olnud hullu.

Mt Bruce küljes on kaks „eelmäge“ ja sellepärast ongi matk eriti mõnus, et saab ronida ühe mäe otsa, siis veidi tasast maad jalutada, siis jälle ronida jne. Rada läheb mööda seljandikku (all pildil paremalt vasakule) ja sisaldab nii malbel murul jalutamist kui mööda kaljunukke turnimist.

Aborigeeni keeles on Mt Bruce'i nimi Punurrunha. 

Mõned turnimise kohad olid üsna põnevad, kitsad ja järsud. Lõpus on umbes kümne minuti jagu üsna ühtlast mööda viltust maad üles kõmpimist, mis oli päris väsitav.

Vaated aga on muidugi suurepärased!

See on vaade umbes poolelt mäelt juba läbitud alale

Vaade tipust

Tippu jõudes olin ikka väga väsinud...

Aga tegelikult oli mõnus!

Mäe kõrval on Marandoo rauakaevandus. Siin on kaevandamisega mindud juba põhjavee tasemest allapoole ning seda pumbatakse välja. Veidi eemal olid näha muidu karmi ja pigem kollaka maastiku sees suured ümmargused rohelised lapid – need olid sprinkleritega kastetavad alad, kus kasvatatakse müügiks heina. Kastmiseks on sama vesi, mida kaevandus välja pumpab.

Mäe otsast vaadates moodustavad tulvavee mäest alla voolamise rajad ägedaid mustreid. Ojadeks on neid vist palju kutusda, vett on seal ainult harva, siis, kui sajab.

Jaanipäeva tähistamine 5 tundi varem kui kõik teised (selline on meie ajavahe Eestiga)

Suvist pööripäeva, kui eestlaste suurimat grillipidu ei saa isegi teisel pool maakera niisama mööda lasta. Pidasime seda mõnusalt eesti moodi :)

Jaanipäeva eel, 21. juunil saabusime kaevanduslinna Newman. Reede, 22. juuni oli vaba päev, kus olime linnas ja käisime toidupoes. Kevin parandas nipetnäpet erinevate masinate kallal ja me enamjaolt tsillisime niisama.

Newmanis elavad eesti tüdruk Marju ja tema elukaaslane Simon. Marju töötas 6 aastat tagasi Kevini juures niitmisel, nagu meiegi, ja nad on siiani head sõbrad. Reede õhtul sõime nendega koos õhtust ja lobisesime, oli tore.

Laupäeval läksime kuuekesi linnast välja, et kuskil looduses lõkke ja grilliga jaanipäeva tähistada. Kevin ja Marju muretsesid hunniku söögipoolist ning käisime ettenägelikult ka alkopoes ja võtsime hunniku õlut 😊

Sõitsime linnast välja mõnikümmend kilomeetrit ja leidsime sobiliku platsi. Peale laagri üles löömist sõitsime veel mõned kilomeetrid edasi, aborigeenide kaljujooniseid vaatama.

Suurte kividega ümbritsetud jõeoru seintele oli toksitud kängurusid, inimesi (natuke nagu kummituste moodi inimesed...?), miskiseid sisalikke või muid selliseid loomi, kontsentrilisi ringe ja veel kujutisi, millest sotti ei saanudki.

Oli ka üks selgelt välja joonistatud koer. Tähniline koer. Dingol tähne ei ole, nii et mis loom see on? Arvasime, et äkki Tasmanian devil või mingi muu koerlasloom.... aga kindel ei ole.

Erm... mingi asi? Ja jalajäljed nii nunnult maas.

 Inimene?

 Vasakul sisalik või ussike ja paremal triibuline inimene..?

 Vaade sisaliku ja inimesega kivile kaugemalt. Üleval vasakul teine, lamav inimene, mida siin pildil väga näha ei ole, sest puude varjud on peal..

 Tähniline dingo/muu koer?

Lamav mees...

Selle tundis lihtsasti ära - känguru!

Tagasi laagriplatsil, tegime lõkke (siin on looduses palju-palju mõnusat korralikult kuivanud puid, nii et lõkkemateriali oli kerge koguda) ja Kevin, Simon ja Marju valmistasid korraliku pidusöögi. Marjul oli päris palju Eestist saadetud head kraami – pisikesed Vana Tallinna pudelid, rukkileiva krõpsud, musta küüslauku jne. Lisaks saab siinsetest poodidest heeringat, rollmopsi ja pasteeti, mis tal ka kõik kaasas oli.

Kui laagriplatsile saabusime, siis Marju ja Simoni autost üürgas välja Smilers, järgmisena tuli Balti keti lugu ja siis veel Terminaator. See tekitas täiesti õige tunde, et peaaegu nagu olekski jaaniks kodus! Ja noh, siis heeringaga rukkileivakrõpsud ka.... Peaaegu nagu päris!

Grillisime, istusime lõkke ääres, jõime õlut ja rääkisime juttu. Väga lõbus oli. Ja jällegi, jaanid peaaegu nagu kodus, ainuke vahe, et kell kuus õhtul oli juba suht pime. Kuid lõke oli mõnus ja soe ning tore.

Retseptiideid!

Paar grilli-ideed meie jaanipäevast, mida võiks hiljemgi proovida:

• Marineerisime sampinjonid sibula, sojakastme, äädika ja oliiviõli sees & grillisime sinihallitus- ja tavalisu juustu seguga täidetuna. Marinaad andis neile eriti mõnusa maitsenüansi.

• Tofu küüslaugu, sojakastme ja õli marinaadis.

• Küpsetatud banaane sulašokolaadiga (Kevini ja Marju tehtud maiuspala) – lõika banaani koorele pikuti lõhe ja topi šokolaadi sisse. Prae banaani koos koorega, peaks tegema niikaua kuni banaan on küpse ja šokolaad sulanud. Suussulav!

Jaanipäev on möödas ja jälle tööl, 25. juuni

Vahepeal on otsa saanud päevad, millal oli vähe tegevust ja palju vaba aega. Seega niisama olemise harjutamine sai läbi või vähemalt pandi pausile.

Osaliselt tuleb see sellest, et oleme teinud korralikult palju tööd. Läbisime Karijini rahvuspargi ja seda ümbritsevad alad, kus loodus on mägine ja taimestik veidi rikkalikum. Mäed tähendavad, et tee alt läheb tulvave läbilaskmiseks palju truupe läbi ja meie peame igaühe juures neist päris palju trimmerdama, sest traktoritel jääb seal rohkem rohtu püsti kui tavalisel teeserval. Rikkalikum taimestik tähendab, et iga truubi ja posti juures kasvab midagi, seega ei ole lootust, et saab mõnest neist peatumata mööda sõita.

Teisalt aga olen leidnud endal palju rohkem tegevusi, mida vabadel tundidel teha. Hakkasin läbima edx.org lehel progemise kursust CS50, mida mõni aasta tagasi esimest korda proovisin. Tookord jäi pooleli, sest oli liiga palju väikeseid takistusi, kuhu igal sammul kinni jäin ja ei osanud neid hästi lahendada. Nüüd olen nendeks palju rohkem valmis tänu vahepeal läbitud Tartu Ülikooli programmerimise veebikursustele.

Seega iga vaba tunni, eriti kui on interneti võimalus, saan veeta kursusega tegeledes.

Samuti olen ostnud kasutatud asjade poodidest ja kohalikest raamatukogudest palju hästi odavaid kasutatud raamatuid ja ajakirju, mis ka lugemist ootavad.

Lisaks võiks teha joogat, koristada treilerit ja teha veel sadat muud toimetust.

Samuti oleme vahepeal teinud vabadel päevadel igasugu huvitavaid asju. Kuigi vahepeal blogida ei ole jõudnud, katsun nüüd neist järgemööda kirjutada ja pilte üles panna.

Loodan, et nüüd saan selleks mahti, sest teelõik, kus täna tööd alustasime, on hõreda taimestikuga ja  tööd peaks lema vähem ning vaba aega rohkem.

Reede, 8. juuni. Tom Prices sadas mitu päeva vihma

Viimased kaks päeva oleme saanud puhata! On pidevalt vähem või rohkem vihma sadanud ja sellepärast ei ole me tööd teha jälle saanud. Päris mõnus puhkus oli! Täna aga jälle tööle.

Eile ronisime siinkandis kõrgeima mäe otsa. Ülesminekuks on märgitud rada,mille läbimine võttis umbes tunnikese. Rada oli kohati üsna järsk ja väsitav, aga kokkuvõttes vaeva väärt!

Rauamaagiotsijad panid kuuekümnendatel sellele 1128 meetri kõrgusele mäele nimeks Mt Nameless. Minu meelest eriti lugupidamatu panna mingile kohale nimeks Nimetu, kui samal kohal on juba olemas täiesti suurepärane ja sisutihe aborigeenikeelne nimi - Jarndunmunhna. See tähendab aborigeeni keeles "kaljuwallabite koht". Ja tõsi, mäe otsas turnides nägin oma esimesi wallabisid põõsaste vahel hüplemas!! 2007. aastal ennistati mäele ametliku topeltnimena Namelessi kõrval ka Jarndunmunha. 

Mäe otsast oli vaade ühelt poolt Tom Price linnale ja teiselt poole Rio Tinto hiigelsuurele rauamaagikaevandusele. Terve siinne linn elab kaevanduse pealt ning kaevanduse töötajate jaoks ta mõnikümmend aastat tagasi asutatigi. 

Paremal pool pruunikam ala on rauamaagikaevandus. Pruun tee moodi jutt, mis tuleb paremal pool ülevalt alla ja siis pöörab vasakule, on raudtee, millel seisab rauamaaki täis laaditud rong (kogu selle tumedama juti pikkuses ja läheb tagapool veel edasi ka).

Mäest üles ronides avanes selline vaade kahe tipu vahelt tasandikule. Ilm oli pilves ja vahepeal tibutas vihma, sellepärast on kauguses kõik veidi udu sees.

Kaevandusest tuleb päevas välja mitu maagikoormaga rongi, igaühes umbes 200 vagunit. Rongid sõidavad Port Headlandi sadamasse, kus maak laaditakse laevadele ja viiakse Hiina töötlemisele. Rio Tinto (suur kaevanduskorporatsioon) teeb siinkandis ka pidevalt uusi proovikaevamisi, et leida milliseid teisi mägesid võiks veel "Hiina saata". Millegipärast austraallased kohapeal maagist rauda ei töötle, kõik saadatakse Hiina.